Ülevaade piirkonna kujunemise ja ehituse ajaloost.

Narva linnusest lõunasse, kuni raudteeni ulatuv linnaosa kannab ajalooliselt Joaoru nime. 17.-19. sajandini kandis see Juhkentali nime. Linnaosa areng on seotud 1870. aastal ehitatud Peterburi-Narva raudteega ning Kreenholmi Manufaktuuri tegevusega.

Kreenholmi manufaktuuri tekkimine on tihedalt seotud puuvillatööstuse ajalooga endisel Venemaal. 19. sajandi keskpaigas kujunes puuvillatööstusest tekstiilitööstuse tähtsaim haru. Idee ehitada puuvillatöötlemise vabrik Narva linna lähedale tuli Ludwig Knoopilt, keda peetakse Venemaa moodsa puuvillaketramis- ja kudumistööstuse rajajaks ning kes töötas Kreenholmi tegevdirektorina kuni oma surmani 1894. aastal.

1857. aastal loodi Moskvas kahe miljoni rubla suuruse osakapitaliga Narva Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühing. Selle asutajad olid tekstiilitööstuse alal tegutsevad ärimehed ja töösturid Ernst Kolbe Peterburist, Ludwig Knoop, Kosma Soldatenkov ja Aleksei Hludov Moskvast ja Richard Barlow Inglismaalt. Ettevõtte asukohaks valiti Kulgu küla, mis asus Narva jõe vasakul kaldal, Narva kose vahetus läheduses. Koht oli vee varu ja energiat vajava tekstiilivabriku jaoks väga soodne. Lisaks oli jõgi kuni koseni laevatatav ja suubus Soome lahte. Samas asus ka Narva kaubasadam koos laoruumidega, kust läks vedu edasi vabrikusse hobustega. See skeem töötas esimese maailmasõjani ja asendus siis raudteega.

Kreenholmi Manufaktuuri hooneid hakati rajama esialgu ainult jõe idapoolsele saarele. Manufaktuuri majandusosakonna juhataja Julius Andre organiseeris tootmishoonete ja vabrikuasumi hoonete ehitamist. Hoonete arhitekt oli R.Heinrichsen ja abiarhitekt V.Semjonov.

30. aprillil 1857 pandi Kreenholmi Manufaktuuris nurgakivi vanale ketrusvabrikule ja järgmise aasta 10. oktoobril valmis vabriku esimene ehitusjärk ehk nn. vana pool. Esialgu alustas tööd 8000 värtnat. Puuvillariide kudumise vabrik lasti käiku 1859. aasta augustis. Teine ehitusjärk ketrusvabrikule nn. uus pool vamis 1861. aastal. Samaaegselt ehitati valmis gaasivabrik ja sillad. 1976. aastal lisati vanale kudumis- ja ketrusvabrikule peale neljas korrus.

Uus ketrusvabrik, suurvürstinna Jelizaveta Fjodorovna nimeline, ehitati saare idakaldale valmis 1870. aastal. 1876. aastal lisati sellele neljas korrus. Arhitektiks oli R. Heinrichsen. Vabrik sai nime vene suurvürstinna Jelizaveta Fjodorovna järgi.

1880. aastatel alustati jõe läänepoolsema saare hoonestamist. 1884. aastal valmis Joala vabrik ja 1890. aastal sellele juurdeehitus. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ja 1898.-1900. aastal elektrikeskjaam. Vabrikud sisustati Inglismaalt ostetud masinatega, ka kütteks tarvitatav kivisüsi toodi sealt. Puuvill osteti algul Ameerikast, hiljem suurelt osalt Kesk-Aasiast.

Kuna Eestis puudus väljaõppinud kaader, toodi ligi 300 oskustöölist Saksamaalt ja meistrid Inglismaalt, kes õpetasid välja kohalikku tööjõudu. 1860. aasta sügisel töötas Kreenholmis 2000 töölist ja see arv kasvas iga aastaga, 1872.aastal oli seal 4600 töölist, 1894. aastal 5300 töölist. 1911. aastal jõudis Kreenholmi Manufaktuuri tööliste arv 10 000-ni ja jäi sellele tasemele püsima järgnevaks kolmeks aastaks. Kreenholm oli muutunud mammutettevõtteks, mille sarnast Venemaal ei leidunud.

Vaatamata sellele, et Kreenholm oli oma aja moodsaim tekstiilitööstuse ettevõte Venemaal, kasutati ettevõttes küllalt palju käsitööd. 1890. aastatel võeti muulmasinate kõrval kasutusele rõngasketrusmasinad. Mehaanilised kangasteljed pandi samuti kiiremini liikuma. 1909. aastal seati üles 14 moodsat žakaartelge, mis võimaldas kududa mustrilist kangast. Enne esimest maailmasõda muretseti esimesed 50 automaattelge.

Kreenholm spetsialiseerus masstoodangule, puuvillase lõnga ja toorriide valmistamisele ning seetõttu oli toodangu sortiment üsna väike. Kuni 1914. aastani valmistati ainult 15 riidesorti. Põhiline osa Kreenholmis valmistatud toorriidest müüdi Moskva tööstusrajooni sitsivabrikutele.

1914. aastal puhkenud maailmasõda mõjutas tugevasti Kreenholmi käekäiku. 25. aprillil 1919 pommitasid Punaarmee väed Narvat suurtükitulega, mille löök oli suunatud Joaorgu. Pommitamise tagajärjel põles maha 137 maja, 37 hoonet sai osaliselt kannatada. 1920. aastate alguses ehitati linnaosa üles vana planeeringu järgi. Raskused ettevõtte varustamisel puuvilla ja kütusega takistasid normaalset tootmistegevust. Toodangust 95 % läks sõjaväele ja 5% vabaturule, 1918. aastal suvel jäi ettevõte seisma, sest puuvill lõppes otsa. Müügiraskuste tulemusena oli ettevõte sunnitud 1921. aasta lõpul tootmist kokku tõmbama ja töötajate arvu vähendama 2200-lt 1600-ni. Ellujäämiseks oli ka Kreenholmi Manufaktuur sunnitud oma tootmise ümber korraldama vastavalt turu nõuetele. Kreenholm hakkas rõivatööstusele tootma peenlõnga ja võrgulõnga kaluritele. Ka Kreenholmi enda kudumisvabrik vajas kangakudumiseks erisuguseid lõngasorte. Nii suurenes lõngatoodang 671 tonnilt 1920. aastal 2,5 mln. tonnini 1927.aastal. Kvaliteetsemad kangad viimistleti Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Inglismaal ja Šveitsis, lihtsamad riidesordid värviti koha peal värvimistöökodades. Alles 1926. aastal avati Kreenholmi vabrikus uus osakond lõngade värvimiseks, et kududa moekaid kirjusid riideid. Alustati ka kunstsiidi ja puuvillaseguste kangaste tootmist.

Ümberkorralduste tulemusena suurenes Kreenholmi konkurentsivõime ja toodang. 20. sajandi teisel poolel eksportis Kreenholm oma lõngatoodangut 80% ja 70% riidetoodangust Skandinaaviasse, Saksamaale, Poolasse, Leetu, Lätti, Soome ja mujale. 1928. aastal leppisid puuvillatöötlemisega tegelevad suurettevõtted kokku siseturu ratsionaalsemaks kasutamiseks selle jaotamise. Kreenholmi Manufaktuur, Balti Puuvilla Ketramise- ja Kudumise Vabrik ning Sindi Kalevivabrik moodustasid kaubanduslik-tööstusliku aktsiaseltsi “Kreenbalt”, kes sai ainuõiguse nende ettevõtete toodete müügiks siseturul. Juba esimese tegevusaasta lõpetas “Kreenbalt”
10 000-kroonise kasumiga. Sortiment suurenes iga aastaga. Kreenholmi kangaste viimistlemine välismaal lõpetati, edaspidi viimistleti need nii nagu Balti Puuvillavabriku omadki Sindi Kalevivabrikus. 1928. aastal võtsid Kreenholmi ja Balti Puuvillavabrik kahasse ette Läti ja Leedu turu vallutamise.

1934. aasta ankeediküsitlus näitas, et kodumaine tekstiilitööstus suutis siseturu puuvillase riide nõudluse peaaegu täielikult rahuldada.

1939. aastal alanud teine maailmasõda kulmineerus Kreenholmi vabriku jaoks põhjaliku Narva pommitamisega. Rusudeks lasti uus ketrusvabrik (suurvürstinna Elizaveta Fjodorovna nimeline) idasaarel ja Georgi vabrik läänesaarel. Joala ning vana ketrus- ja kudumisvabrik jäid terveks.

1940. aastal Kreenholm natsionaliseeriti. Nõukogude Liidu koosseisus rakendati vabrik täies mahus tekstiili tootmisele. Ajavahemikus 1944-1967 aastal võeti kasutusse kõik vanad tootmiskorpused, ehitati üles peaaegu täiesti hävinud Georgi kudumisvabrik. 1980. aastaks oli tööajate arv ettevõttes kasvanud 11 032 inimeseni.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai 1992. aastal ettevõtte omanikuks AS Kreenholmi Manufaktuur. Ettevõtte juhtkond püüdis uutes turumajanduslikes oludes ümber orienteeruda, 1992. aastal avati õmblusvabrik. 1995. aastal erastas Kreenholmi Manufaktuuri rootsi firma Boras Wäfer ja loodi AS Kreenholm Holding, mis müüb toodangut nii Eestisse kui ka Euroopasse. 2007.aastal hakati plaane tegema tootmise lõpetamiseks Kreenholmi ajaloolises osas ja hoonete ümberkohandamiseks uute mittetööstuslike funktsioonide jaoks.

Arhitektuurist ja planeeringust.

Kreenholmi vabriku tööstushoonete tuumik ehitati kahele saarele, idapoolsele Kreenholmi ja läänepoolsele Joala saarele, kahe kose lähedusse. Esimese etapi vabrikuhooned (vana vabrik, uus E&F vabrik ja gaasivabrik, laod) ehitati lubjakivist, mis on murtud samalt Kreenholmi saarelt. Arhitektuurilt on need hooned ratsionaalsed, krohvimata siledatel paefassaadidel kulgevad monotoonsed akenderead, mida rõhutavad vaid põletatud savitellistest aknasillused. 3. ja 4. korruse vahel kulgeb endist katuseräästast tähistav astmikkarniis. Hoone nurkasid rõhutavad trepikojad, mille ülemine ehk veepaagi osa, tõuseb kandilise tornina katuseharjast kõrgemale.Tornide fassaade ehivad nurgapilastrid. Teise ehitusetappi kuulub Joala saare hoonestus: Joala ja Georgi vabrik, lauakuivatusosakond. Joala vabrik on ehitatud traditsioonilise “inglise” tekstiilivabrikuna, mille välisseinad on telliskividest, kuue korruse vahelaed tellisvõlvidest, mida toestasid malmpostid. Analoogiline tekstiilivabriku hoone asub Tallinnas- ehk siis Balti Puuvilla vabriku peatootmishoone. Georgi vabriku arhitektuuri oli oma aja kohta ülimoodne: vabriku välisseinad koosnesid metallist karkassist, kuhu sisse laoti tellismüür. Ida- ja läänefassaadi seinapinnast moodustasid enamuse suured tihedaruudulised aknad, eenduvad trepikojad olid ka peaaegu üleni klaasist (hoone hävis teises maailmasõjas, säilisid vaid nurgatornid). Georgi vabriku nurkade massiivsed tornid ja otsaseinte kujundus kasutab endiselt historitsistlikke stiilivõtteid, kuid kaldub juba julgelt stiliseeritud geomeetrilisse esteetikasse. Huvitav on märkida ära Georgi vabriku teatud sarnasust klassikalise kirkuarhitektuuriga: lõunafassaadi keskel on ümaraken, selle kohal oleks nagu kujudele mõeldud müüriniššid, mis jätkuvad ka majesteetlike “ilma tornikiivrita” tornide ülaservades.

Kreenholmi vabriku juurde Narva jõe läänepoolsele kaldale rajati paraleelselt vabrikuhoonetega teenistujate ja tööliste asum. Inglismaa edumeelsemate tööstusasumite eeskujul rajatud Kreenholmi linnak püüdles ideaalse ühiskonna mudeli poole, kus kõigi indiviidide materiaalsed ja vaimsed (sh. esteetilised) vajadused on maksimaalselt rahuldatud. Asumis oli oma kool ja lasteaed, luterliku ja vene apostliku õigeusu kirikud, suur haiglakompleks, kauplused, arestimaja ja klubihoone. Sellise infrastruktuuriga moodustas Kreenholmi vabriku asum omamoodi sateliitlinna Narvale. Administratiivselt oli Joaorg 20. sajandi alguses Kreenholmi Manufaktuuri tööliste linnaosa, alates 1917. aastast kuulus Joaorg Narva kesklinna alla. Rõhku pandi hoonete arhitektuurile. Läbivaks kujunes historitsistlik arhitektuuristiil, milles põimusid romaani, gooti ja renessanss neostiilid, haiglahoone on erandlikult juugendstiilis.

Esimesed asumi hooned ehitati eranditult puidust, kuna Narva kindlusele lähemale oli keelatud kivimaju ehitada kui 1, 4 km. 1864.aastal kustutati Narva kindluste nimekirjast ja lubati kivihoonete rajamist endisesse keelutsooni.